2024 Autor: Jasmine Walkman | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-16 08:29
Suureks vaheajaks helises kell ja kogu kooli koridoris kostis laste hääli.
"Üks kiip, palun."
- Kaks kiipi.
"Chips ja hamburger minu jaoks."
Õun seisis nurgas ja keegi ei paistnud seda märkavat. Keegi ei vaadanud puu- ja köögivilja riiulit. Pisarad hakkasid õuna roosakatest põskedest mööda voolama.
Laastud ulatusid uhkelt tema peast välja ja naeratus ei lahkunud tema näost. Kuid äkki, nagu oleks õunale tulnud mingi jõud, tõusis ta püsti ja seisis laastude vastu ning ütles suure jõuga:
"Mida sa arvad?" Sa oled nii kahjulik ja rasvane.
Puuvilja riiulilt kostis banaani õhuke hääl:
"Ja lapsed saavad teie juurest kiiresti paksuks."
Ka porgand ei talunud seda:
- Köögiviljad, mis ei söö, ta suur ei kasva.
Järgnes vali aplaus ja hüüded. Laastud olid kõik punased. Enda kaitsmiseks puudusid sõnad. Sel hetkel tundis ta end lüüasaatuna.
Õunad hüppasid kõik püsti ja hüüdsid ühel häälel:
- Kas te pole kuulnud, kas te pole aru saanud, et üks õun päevas hoiab arsti minust eemal.
Oli veel üks aplaus. Siin oli õunte võit.
"Õun."
"Palun kaks õuna."
- Ei, ei, minu jaoks pole kiipe, ma tahan banaani.
Kell helises jälle, vaheaeg oli läbi. Sellest päevast alates võttis iga laps ainult õunu või mõnda muud puu- või köögivilja. Keegi ei mõelnud enam kiipide peale. Ta sai lüüa.
